imologo

IMO 2004.a. Eesti võistkonna reisipäevik

tapp2 Avaleht
tapp2 08. juuli tapp1 Härmel
tapp1 Indrek
tapp2 09. juuli tapp1 Härmel
tapp1 Juhan
tapp2 10. juuli tapp1 Härmel
tapp1 Jaan
tapp2 11. juuli tapp1 Aleksandr
tapp2 12. juuli tapp1 Härmel
tapp1 Laur
tapp2 13. juuli tapp1 Kaie
tapp2 14. juuli tapp1 Jekaterina
tapp2 15. juuli tapp1 Härmel
tapp1 Laur
tapp2 16. juuli tapp1 Jaan
tapp2 17. juuli tapp1 Kaie
tapp2 Kõik tapp1 piltidega
tapp1 ilma piltideta
tapp1 Kõik fotod

Juhan Aru

9. juuli

Nagu loodetud, nii oligi ja tegelikult oli veel pareminigi. Nimelt olid lisaks Mardile vastas ka miskisugune IMO ametlik buss koos bussijuhi ja ühe onuga, kes ei väsinud IMO lipuga lehvitamisest. Kui teised kaks sama lennukiga maabunud võistkonda ööbisid samas hotellis, kus mina praegu neid ridu kirjutan, siis Eesti võistkonna peatuspaik oli hoopis eriline. Bussist välja astudes, kuskil Ateena kesklinnas, oli märgata, et IMO seltskonda peetakse pigem ohtlikuks. Nimelt seisid meie seiskunud bussi kõrval kolm kuulivestides ning automaatidega varustatud korrapidajat (arvatavasti?) ning mõne meetri kaugusel oli sama masti mehi veel terve bussitäis. Ilmselt siiski veenduti meie rahulikes kavatsustes ning saadeti meid vaid manitseva ja üleoleva pilguga. Lisaks Mart Abelile saime endale peatselt ka teise teejuhi – hulkuva koera, kes oma paraja suuruse ja haugatuste kvaliteedi tõttu sobis ühtaegu ka veel turvameheks ja hirmutajaks. Nagu hiljem selgus, siis see hulkur päris õiget teed siiski ka ei teadnud.

vahtkond
Vahtkonnavahetus parlamendihoone ees. Foto: Kaie Kubjas.

Igal juhul ei vähendanud see meie ööbimispaiga väärtust. Üksildaselt, pigem räämas tänavalt sisse astunud, tuli anda korduvalt kella, mille peale kõrval toas miski nagu ennast liigutas – unise näoga vanamees, kes endale midagi pluusisarnast viisakuse mõttes peale viskas. Peale pikka pingutust ja väheldast segadust, lubati kaks viimast (äkki ka ainust?) seinal rippunud võtit meie valdusesse. Tuba, kus mina koos Indreku ja Jaaniga viibisin, oli lihtne; toas leidunud konditsioneer aga nii keeruline, et me ka kolmekesi selle haldamisega toime ei tulnud. Ruumi aknast, mis lahti tehes ähvardas eest ära kukkuda, paistis pooleli olev ehitusplats – juba esimesel vaatamisel tõotas see kurja. Uni tuli siiski kiiresti, kuigi alles pärast seda, kui olime osavalt peidetud tekid kapisügavustest üles leidnud. Nüüd ma ei tea küll teiste eest rääkida, aga minul ka läks uni kiiresti – jube palav oli. Ja uuesti magama jääda mul ei õnnestunudki, süüdlaseks see sama ehitusplats, kus juba poolest ööst saati töömehed puurisid ja kolistasid, kiusu pärast ilmselt (mina kahtlustan, et tegemist oli leedukate või lätlaste sobinguga). Hommiku tegi rõõmsamaks särav päike ja Mardi toodud värsked virsikud (AITÄH!) Et täpne olla, siis juba 10 minuti pärast muutis see sama päike meid hoopis uimaseks, harjumatult vara kuumutas ta harjumatult tugevasti. Enne oma püsivasse peatuspaika saabumist nägime ka ühte meeldejäävat vahtkonnavahetust. Lisaks uhkele mundrile ja iseteadlikule näole kaunistasid valvurite riietust veel armsad tutikestega saapad ning nende liigutusi balletttantsu mõjutustega graatsilised jalavibutused. Uhke! (kui me seda hiljem veel 4 korda näinud olime, siis juba ka tüütu!) Hotell Presidenti jõudnud, tundus mulle mingil imelikul põhjusel, et uut ja vana peatuspaika väga omavahel kõrvutada ei saa, umbes sama palju hobust ja lammast – mingit pidi saab ikka mõlemaga ratsutada. Täitsa uhke maja oli igal juhul, tähtsamate tunnustena tooksin ära 20 korrust, katusebasseini ja 6 lifti + üks eriti sõbralik hotellitöötaja (sellest ei peagi kõik aru saama). Pärast tubadesse majutumist ja midagi söögikorrale sarnanevat tegime basseiniga ka tutvust. Lisaks veemõnudele saime rõõmustada ka konkurentide vähenemise pärast: nimelt oli Serbia võistkond, kuigi ise üleni valged, otsustanud Kreeka päikesega rinda pista. (mõningad päevad hiljem oli mõni neist siis pigem indiaanlane) Linnas käisime ka, külastasime sadu suveniiripoode (minu lugemise järgi oli neid kuute eri sorti) ning sõime jäätist, täitsa hea oli. Samuti maitses täitsa hästi ka õhtusöök, mis näljasematele meist kestis kauem kui tunni ning tähendas kolme söögikorda. Nimelt kui üks läks uue taldrikutäie järele, ei tahtnud ka teised alla jääda. Lõpuks leppisime siiski kokku, et enam keegi söögilaua juurde ei siirdu. Hästi tegime, muidu oleksime vist pidanud kõndimise asemel veerema. Kreeka õline toit nimelt tõotas üsna prullakaks teha.

katusbassein
Basseinis hotelli „President” katusel. Taamal vaade Ateena äärelinnale. Foto: Laur Tooming.

Mina, Kaie ja Indrek otsustasime ka väljas väikese jalutuskäigu teha, kuid meid huvitanud korvpalliplats oli kahjuks suletud aia taga. (hiljem selgus siiski minu suureks rõõmuks, et veel lähemal oli ka üks avatud plats) 16ndale korrusele, oma hotellituppa, ronimine (trepist!) tegi ka mõnusalt uniseks, vähemalt mina jäin koheselt magama.

Ja järgmine hommik algas jällegi maavärinaga. Mina küll ei kartnud, aga Laur oli kabuhirmus. Midagi hullu tegelikult polnud, sest kohalikud suutsid kõiki hästi majast evakueerida. Hotellist küll kahjuks midagi elamiskõlblikku järgi ei jäänud. Praeguse teabe järgi, peame mõned järgnevad päevad ööbima sõjaväetelkides koos kodutute laste ja koertega. See saab lõbus olema! Aga sellest räägib ehk keegi teine.